Olen pärit nii nimetatud “võitjate põlvkonnast” ehk eelmisest sajandist, maalt ja täiskasvanu elu alustanud hullumeelstest üheksakümnendatest. Meil oli tõeliselt õnnelik lapsepõlv. Julgen väita, et hoolimata punasest kaelarätist oli meil, lastel kes olid lapsed seitsme- ja kaheksakümnendatel, meeletult palju vabadust, julgust, iseolemise lusti ja avastusrõõmu. Jah, meil lubati juba seitsme-kaheksa aastaselt iseseisvalt ratastega mitme kilomeetri kaugusele järve äärde sõita ja ujuma minna. Jah, meil lubati ise metsa minna, pajutibusid ja kraavipervelt kullerkuppe korjata. Jah, lubati õhtupimeduseni õues olla ja üleüldse iseennast puudutavaid otsuseid teha, trennide või hobide või sõprade osas.
Meil lubati kasvada suureks, ka hingelt suureks.
Ilu ja moe tähtsus ja ka kättesaadavus oli pehmelt öeldes olematu või raskesti tajutav. Minu vanaemal, mu Mammal, kes mind kasvatas, oli ainult üks pruunikas huulepulk, mida ta mitte kunagi ei kasutanud ja mis seisis rohulõhnalises apteegikapis kümneid aastaid (siinkohal hoiatus – ärge seda kodus järgi tehke!) ja lanoliinikätemääre, sest lauda- ja aiamaa vahel saalimine ja toimetamine jättis oma jälje pihkudele. Sellest hoolimata olid meil kodus Burdad ja muud uuemad, vanemad (ka esimese eestiaegsed) ajakirjad, mida ma õhinaga lugesin. Mamma oli hinnatud õmblus- ja käsitöömeister, aga mul on temast alles ainult kaks lapitekki, üks pisike, mille ta tegi mu esimese tütre sünni puhul, kes sündis siis, kui olin 19-aastane ja üks voodisuurune niisama ilus tekk. Muu kraam on segastel asjaoludel kaduma läinud.
Kuna enne kui Mamma-Papa pensile jäid, käisid nad veel tööl ja mind võeti palju endaga toimetustele kaasa. Aga mõnikord oli vaja ikkagi üksi kodus olla ja see oli mõnus. Sai kuulata plaadimängijast muinasjutte, salaonni ehitada suure köögilaua alla, neid põnevaid ajakirju uurida ja mäletan, et juba 10-aastasena teadsin, et minust saab mitte maatööline vaid arst. Lugesin retsepte ja katsetasin. Panin Mamma valge laudakitli (päriselt, see oli valge) selga arstikitliks ja võtsin vastu kujuteldavaid haigeid. Segasin kokku näovee erinevaid variante, proovisin teha lõhnaõli, siis ei kasutatud veel sõna – parfüüm, tegin juuksemaske munast ja muust kättesaadavast, korjasin ravimtaimi jne. Paraku arsti minust ei saanud, Tartu Ülikooli asemel tulin Tallinnasse, soov olla koos oma esimese mehega saigi määravaks. Palju aastaid hiljem, kui olin saatuse tahtel või kiuste ikkagi õppinud dermatoloogiat ja karjääri teinud kosmeetikuna, tulid mul meelde ühe vana teadjanaise öeldud sõnad: “Lapsuke, sul on ju arsti käed!”,
Mõistsin, et luua ilu, on vaja tervist ja inimlikku hoolivust ning headust.
Nii ongi, et need “arsti käed “ ja soov mõista inimese ja meditsiini võimalusi, toonud mu siia, kus hetkel olen. Veidike maagiat ja salapära käib nii minuga kui iluga alati kaasas.
